Bipolaartransistor

Bipolaartransistor on vooluga juhitav transistor, mis koosneb kolmest erineva juhtivusega (auk- ja elektronjuhtivusega) kihist ja kahest nendevahelisest pn-siirdest.^[1]

Transistori seda siiret, millele antakse päripinge, nimetatakse emittersiirdeks, ja sellega külgnevat ala emitteriks (ladina k emittere väljutama); vastupingestatavat siiret nimetatakse kollektorsiirdeks ja sellega külgnevat ala kollektoriks (lad. collector koguja). Keskmine ala – baas – võib olla p- või n-juhtivusega, millele vastavalt on npn- ja pnp-struktuuriga transistore. Baasivool on üldjuhul tüüriv vool ja kollektorivool tüüritav vool. Reeglina on sisendsuuruseks siiski baasi ja emitteri vaheline pinge või selle muutused. Emitterit läbib kollektorivoolu ja baasivoolu summa. Bipolaartransistori pooljuhtstruktuur koosneb enamasti ränist, harvemini germaaniumist või muudest pooljuhtmaterjalidest ja neisse viidud lisanditest.^[1]